12. veebruaril 2018 toimus Tartus, Eesti Kirjandusmuuseumis kolmas Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu Noorteklubi talveseminar, mis käsitles sotsiaalmeedia turundamist mäluasutustes. Seminar oli unconference (mittekonverents) stiilis, mis eeldas osalejatelt aktiivset kaasarääkimist. See oli hea võimalus mäluasutuste esindajatel ja tudengitel jagada oma kogemusi sotsiaalmeedia haldamise vallas. Teiste seas oli oma kogemusi kutsutud jagama Klaari Tamm Tartu Linnaraamatukogust, Siret Remmelg Tallinna Tehnikakõrgkooli Raamatukogust (TTKR), Jaana Tõnisson Tallinna Ülikooli Akadeemilisest Raamatukogust (TLÜ AR) ja Kärt Rebane Tartu Linnamuuseumist. Seminari modereeris Maris Nool Tallinna Tehnikaülikooli Raamatukogust (TTÜR). Alguses räägiti üldiselt turundusest – kus ja mida jagatakse. Mainiti ära kodulehed, pabervoldikud/flaierid, uudiskirjad, kohalik ajaleht, esinemised raadios, Facebook, Instagram, blogid. TTK raamatukogu (@tallinnatehnikakorgkooli.raamatukogu) esindaja rääkis, et lisaks sotsiaalmeedia kanalitele toimib neil väga hästi QR-koodiga pabervoldik, mida tudengid kasutavad lisainformatsiooni saamiseks või sündmuse/ürituse talletamiseks. Lugejate e-mailidele vastuste allkirja on TTK raamatukogu lisanud Facebooki lingi ning see tõesti toimib lehe vaadatavuse suurendamisel. |
Kõik osalejad nõustusid, et kõige paremaid tulemusi annavad sotsiaalmeedia kanalid, kui nende kasutamiseks on strateegia paika pandud. Sotsiaalmeedia strateegia ei saa ega peagi olema liiga põhjalik, lihtsalt mõned põhimõtted, mida järgida:
- Kõik kolleegid annavad sisendit, aga üks inimene vastutab: vaatab üle teksti grammatilise poole, kas tõlge on täpne ja sõnum selge, et ei tekiks kaheti mõistmist ning ega tekst liiga pikk ole.
- Pilt on põhivahend, millega jõutakse inimesteni. Piltidega ei tohi liialdada ja need peavad olema hea kvaliteediga.
- Postituste tihedus peab olema optimaalne. Liiga vähe ja sind unustatakse, liiga tihti ja sind blokeeritakse uudisvoost (väga lihtsalt, ühe hiireklõpsuga).
- Postituse tegemise aeg on oluline. Tööpäeva algus ja lõpp on Facebooki külastuste poolest kõige intensiivsemad. Mõne asutuse Facebooki lehel see varieerub, aga lehe administraator saab külastuste lainet jälgida ja vastavalt sellele postitusi teha või jagada.
Narva muuseumi (@narvamuuseum) esindaja rääkis, et nemad teevad Facebooki postitusi alati kolmes keeles: eesti, inglise ja vene keeles, et jõuda võimalikult paljude inimesteni. Paratamatult pikendab see aga postituste üles jõudmise aega, sest kõigepealt koostatakse sobiv postituse tekst, mis seejärel tõlgitakse ja mis omakorda läbib keelelise korrektuuri, lõpuks peab see kõik saama ülespanekuks eraldi nõusoleku ülemuselt. Teised osalejad olid tõlgete tegemisega tagasihoidlikumad. Kolme eri keelde tõlget naljalt ei tehta, aga kui ürituse või näituse iseloom seda soosib, siis tegemata ka ei jää. Tavaliselt piirdutakse siiski kakskeelsete postitustega vastavalt oma kogukonna keelelisele mitmekesisusele (eesti/inglise, eesti/vene).
Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi Instagrami (@rahvaluulearhiiv) postitatakse fotode kogust pilte kaks korda nädalas ja see saab alati väga tugevat vastukaja. Üldine arvamus seminaril oli, et muuseumite jaoks on Instagram ideaalne, sest neil on palju pildimaterjali, mida jagada, aga raamatukogud peavad natuke rohkem pingutama, et leida sobiv visuaalne väljund.
TTÜ raamatukogu (@ttu_library) on hea näide, kuidas Instagram raamatukogude puhul toimida võib. Facebook on neil pigem info jagamise kanal ja Instagramis inimesed reaalselt suhtlevad ja küsivad küsimusi. Instagramis on ainult ingliskeelne tekst, millele osad #hashtagid pannakse ka eesti keeles juurde.
Tartu Linnamuuseumi (@TartuLinnamuuseum) esindaja rääkis, kuidas ta on üritanud Facebooki ja Instagrami postitusi teha alati nii, et need toetaks teineteist ja visuaalselt siduda üritusi ühtse värvilahendusega, et see inimestele kinnistuks.
Kõik nõustusid, et pilt on see, millega jõutakse inimesteni. Kollaaži reegel, mis kutsub vaatama: toit + inimene + tegevus. Facebookis toimiv valem: pilt + 20% teksti + link kodulehele, kus on täpsem teave. Veel enam tõmbab tähelepanu lühike liikuv pilt, mis peaks olema ilma helita. Paljud inimesed sirvivad sotsiaalmeedia voogu avalikus kohas ja neil on heli vaigistatud või nad vaigistavad selle kohe, kui videost hääl hakkab tulema. Seega on videote puhul subtiitrid väga olulised.
Seminari viimases osas jagati veelgi konkreetsemaid mõtteid ja ideid, kuidas asutuste sotsiaalmeedia profiile edukamaks muuta. Näiteks julgustati agaramalt vananenud informatsiooni kustutama, sest sotsiaalmeedia kanal, mis ei ole aktiivne ja ajakohase infoga, teeb pigem kahju kui kasu.
Farenheit 451 raamatutoa (@fahrenheit451raamatutuba) esindaja mainis, et nemad teevad Facebookis ürituse valmis võimalikult vara ning nädal enne ürituse toimumist hakkavad infot lisama, et inimestel meelde tuleks ja sündmus Facebookis esile tõuseks.
Tartu Linnaraamatukogust (@tartulinnaraamatukogu) uuriti, et kas keegi on Facebooki tasulist reklaamiteenust proovinud. Kuna keegi seda võimalust kasutanud ei olnud, siis jätkus arutelu, mille tulemusena leiti, et mõistlik on sinna investeerida 3€ esimesel päeval ja see on ka kõik. Esimesed 24 tundi on olulised ja kindlasti tuleks tellimuses ära märkida, et öösel reklaam ei leviks, kuid esimesed 12 tundi leviks see-eest hästi aktiivselt.
Seminaril tekkis eriarvamus, kas ja kui palju jagada teiste postitusi. TLÜ ARi esindaja rääkis, et tihtipeale turundatakse koostöös ülikooli kommunikatsiooniosakonnaga ning ülikooli kirjandusega seotud postitusi ja videoid (1 Minuti Loenguid) jagatakse ka raamatukogu Facebooki lehel, aga muud eriti mitte. See-eest väiksemates kohtades jagatakse tihtipeale vastamisi postitusi. Noortemaja jagab kultuurimaja postitust, kultuurimaja jagab noortekeskuse postitust. Ühed arvasid, et see on topeltinfoga uudisvoogude risustamine. Teised pidasid olulisemaks, et info inimesteni jõuaks. Igaüks peab ise valima, milline lähenemine talle ja tema kogukonnale kõige paremini sobib.
Ja kui muu ei aita, et saada inimestelt reageeringut (like, jagamine, kommentaar) siis tuleb kasutusele võtta “räpased võtted” ehk lisada juurde armas kassi pilt. See aitab alati!
Kohtumiseni järgmisel talveseminaril!
Piret Jõesaar
Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu saalivanem,
ERÜ Noorteklubi liige